Toidu säilitamine on olnud iidsetest aegadest inimese eluga tihedalt seotud. Inimesed on toidu säilitamiseks kasutanud säilitusaineid, veini kastmist ja muid meetodeid juba ammu. Sotsiaalmajanduse kiire arengu ja toidunõudluse kiire kasvu korral nõuab suur toidukogus pikamaatransporti ja ümbertöötlemist. Lihtsad traditsioonilised antiseptilised meetodid ei vasta enam vajadustele jatoidu säilitusainedon tekkinud.
Üldiselt arvatakse, ettoidu säilitusainedsaavutatakse mikroobse rakustruktuuri hävitamise või selle füsioloogilise funktsiooni häirimisega. Näiteks on rakuseina ja plasmamembraani, metaboolsete ensüümide, nukleiinhapete ja valgusüsteemide terviklikkus ja toimimine mikroorganismide kasvuks ja paljunemiseks vajalikud. Need on hädavajalikud. Seetõttu, kunitoidu säilitusainedmis tahes neist häirivad, võivad mikroorganismid surra või peatada nende kasvu.
Allika sõnultoidu säilitusainedvõib jagada keemilisteks säilitusaineteks ja looduslikeks säilitusaineteks.
Keemilised säilitusained
Keemilise peegeldamise teel sünteesitud säilitusaineid nimetatakse keemilisteks säilitusaineteks. Keemilistel säilitusainetel on kõrge efektiivsuse, mugavuse ja odavus. Need on minu kodumaal kõige enam kasutatavad säilitusained, sealhulgas happe-, rasva- ja anorgaaniliste soolade säilitusained.
Looduslikud säilitusained
Looduslikud säilitusained on tavaliselt antibakteriaalse ja antiseptilise toimega ainete klass, mis on eraldatud ja ekstraheeritud loomadelt, taimedelt ja mikroorganismidelt või nende metaboliitidelt. Need on keemilistest säilitusainetest ohutumad ja sisaldavad peamiselt loomseid, taimseid ja mikroobseid looduslikke säilitusaineid.
